Näitused

Seto naase elo ja laul

Näitus “Seto naase elo ja laul” heidab pilgu 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi seto naiste laulukultuurile. Milline oli naise koht seto perekonnas ja millised olid majanduslikud olud Setomaal?

Millised olid naised, kellest said Eesti ja Soome kultuuriuurijate tähelepanu tõttu tähed nii seto kultuuri jaoks kui väljaspool seda? Kuidas rituaalsest laulust sai meelelahutus? Miks seto laul on setode jaoks endiselt väga oluline?

Koostaja: Andreas Kalkun (EKM, Eesti Rahvaluule Arhiiv)

Konsultandid: Vahur Aabrams, Janika Oras, Tiit Sibul

Kujundus: Stuudio Stuudio

Tõlge inglise keelde: Kait Tamm

Toimetamine: Inge Annom

Kindral Nikolai Reegi isikunäitus

Värska Külastuskeskus – Kindral Reegi majas saab näha Nikolai Reegi mälestuseks loodud isikunäitust, mis täiendab Petseri Põhjalaagri ning Värska kui kuurortpiirkonna temaatilist püsiekspositsiooni.

Värskas asuvas 2020. aastal taastatud kindral Reegi majas avatud uus näitus püüab kindral Reegi isikut avada läbi erinevate tahtkude. Nagu kõik suurmehed võis ka tema olla kohati üsna vastuoluline.

Kaasaegsed mäletavad Reeki tahtejõulise, kindlakäelise, energilise ja edumeelse juhina, kes võis samas olla ka vulgaarne, kapriisne ja üleoleva hoiakuga.

Reek võis alama auastmega sõjaväelastesse suhtuda kõrgilt, kuid hoidis neid, kes tema soosingu vääriliseks said. Kuna teda tunti sõjaväelaste hulgas laia žestiga mehena, kes lõpetas Prantsuse Kõrgema Sõjakooli, sai tema hüüdnimeks Eestimaa Napoleon.

Lisaks hiilgavale sõjavälisele karjäärile saab näitusel tutvust teha Nikolai isikliku elu keerdkäikudega – lapsendamine, huvi arstiteaduse vastu, abielu ja esimese lapse surm, kogu pere saatmine Siberisse.

Värskaga seob Reeki Eesti Kaitseväe Petseri Põhjalaager, mille asutamise eestvedajaks ta oli. Kohalikud on 1920. teises pooles laagrisse rajatud diviisiülema maja ikka rahvalikult Reegi majaks kutsunud.

Näituse toetajad: Eesti Sõjamuuseum, SA Setu Kultuurifond, Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupp, Setomaa Muuseumid

Arvo Kukumäele pühendatud isikunäitus „Kuku tuba“

Saatse Muuseumis saab näha Eesti ühe omanäolisemale näitlejale, Arvo Kukumäele, pühendatud näitust „Kuku tuba“.

Arvo Kukumägi ehk Kuku oli Eesti üks tuntumaid karakternäitlejaid, tuntud oma ekstsentrilise, isemoodi olemise poolest. Ta sündis Petseris 9. augustil 1958 ja suri 16. mail 2017 Tallinnas. Lapsena elas ta Saatsest paari kilomeetri kaugusel Litvina külas ja alustas kooliteed Saatse 8-klassilises koolis.

Oma seto päritolu üle oli ta alti uhke, häbenemata seda ka siis, kui setoks olemine alles põlu all oli. Õde Ilme sõnul oli Saatses alati saal puupüsti täis, kui näidati mõnd filmi, kus Arvo mängis. Kogu külarahvas läks vaatama, ka need, kes muidu kinos ei käinud.

Kukumäge on iseloomustatud kui vahetut ja konkreetset inimest. Oma alkoholiprobleemist ei teinud ta kunagi saladust. Kaasaegsete meenutuste kohaselt elas temas justkui kaks erinevat inimest: Kuku, kes joob ja Kuku, kes ei joo.

Kui Kukumägi oli kaine, siis oli ta töökas ja energiline. Ta pühendas täielikult end kõigile tegevustele mille ette võttis. Kukumägi rollid olid alati põhjalikult ettevalmistatud, ta oli perfektsionist.

Kunstnik/kuraator: Mare Raidma

Tehniline teostas: Imre Toomeoks

Kuraator/projektijuht: Ode Oras.

Näitust toetas Rahvakultuuri Keskus.

Päälinikide erisagamanõ ilo

Ekspositsiooni seeria „Päälinikide erisagamanõ ilo“ raames eksponeerime Setomaa Muuseumide tekstiilikogu pealinikuid. Iga mõne aja tagant väljapanek vahetub, kuna ajalugu on meile maalinud erinevaid kaunistamise tehnikaid, materjale ja värvikasutusi, mis kõik vajab külastajatele näitamist.

Seto naise silmatorkavaim ja samas kõige igapäevasem peakate oli abielunaise linik. Kui neiule pulmarituaalide käigus linik pähe seoti, tähendas see tema jaoks veel 20. sajandi alguses edaspidiselt igapäevast paekatmise kohustust. Alates liniku pähepanemise hetkest pidi abielunaine seda kandma nii kodus kui peol.

Liniku valmistamine oli väga ajamahukas, mistõttu olid kirjadega kaunistatud linikud hinnatud pulmakingitused. Kaunistamise tehnikad on ajas muutunud ja rikastunud. Vanemad linased linikud olid kaunistatud maagelõngast ja riialangast kirjadega.

Mõnikord kooti liniku otsa punase maagelõngaga kumakunõriba, millele tikiti kastpistes kirjad. Serva oli omakorda kinnitatud niplispits. Uuematel linikutel muutus kiri suuremaks ja keerukamaks, populaarsust kogus taimornament. Pitsidelegi ilmusid nägusad kirjakompositsioonid, pitsid muutusid endisest laiemaks ja motiivid lopsakamaks.

Obinitsa Muuseumis on avatud uus hooajaline näitus “Hõpõhõimo hõpõkraam”!

Tegemist on esimese ajaloolistele seto hõbeehetele pühendatud näitusega Setomaal, mis toob publiku ette hõbeehted ehk hõpõkraami kui seto naiste pärandisüsteemi keskse osa. Näitus küsib, milline on seto hõbeehete tähendus täna ja milliseid lugusid kannavad need tänapäeval seto naiste jaoks.

Näha saab 18.-21. sajandi ajaloolisi esemeid, mis pärinevad Setomaa Muuseumide ja Eesti Rahva Muuseumi kogudest.

Seto ehted loovad liikudes iseloomuliku heli. Sageli öeldakse, et seto naist enne kuuled, kui näed. Näitust saadab Sven Sosnitski heliteos, mis toob esile ehete ruumilise kohalolu.

Traditsioonilised kandmisviisid on nähtavad arhiivifotodel. Näitus tugineb dr Mare Piho etnograafilisele uurimistööle. Tänapäevase mõõtme annavad intervjuud seto naistega. Näitusel on esindatud Õie Sarve, Olga Rõbkina ning Eve ja Maime Kapteni lood.

Kuraator: Triinu-Liis Tarros

Kunstiline juht, graafiline disain: Ketlin Kuusing

Helikujundus: Sven Sosnitski

Näituse meeskond: Kati Liiv, Marge Ojastu, Hans Mati Laasi, Tarmo Noorem.

Näitus valmis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu teema-aasta „Päritud pärandamiseks“ raames. Näitus on avatud Obinitsa Muuseumis 22. veebruarist kuni 31. augustini 2026.

Toetajad: Eesti Rahvakultuuri Keskus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahva Muuseum, Tartu Uus Teater, Akvaariumikoda Akvabox, Aaser Raudkett.

❗Näitus paikneb muuseumi teisel korrusel ega ole ligipääsetav ratastooliga külastajatele.

Setomaa noored kultuurikandjad tänapäeval

Seto Tsäimajas on avatud Lisette Seina fotonäitus „Setomaa noored kultuurikandjad tänapäeval“, mis seab keskmesse praeguseaja Setomaa noored ja nende tulevikuvaated pärimuskultuuris.

Käesolev näitus valmis lõputöö ,,Setomaa noored kui kultuuri edasikandjad: valikud ja väljakutsed kaasajal” raames, milles noor fotokunstnik Lisette Sein uuris Setomaa noorte panust kultuuri edendamisse, nende tegemisi ja väljakutseid. Dokumentaaltööna on ta intervjueerinud ning jäädvustanud fotodele seitse seto kultuuriruumis tegutsevat noort, kelle panus on kogukonna jaoks võtmetähtsusega. Sein avab vaatajatele antud dokumentaaltöö olulisuse: „See uurimus oli minu viis otsida vastuseid, aga ka anda nähtavust neile, kelle valikutest sõltub, kuidas Setomaa kultuur tulevikus elab. Antud töö kannab ka etnograafilist väärtust, kuna talletan tulevikutegijaid nende teekonna alguses.“

Lisette Sein (1999) on noor fotokunstnik, kes on oma loomingus käsitlenud teemasid nagu kultuur, dokumentalistika ja lavastus. Tema töid iseloomustab huvi identiteedi ja kuuluvuse vastu, eriti noorte kontekstis. Läbi portreede uurib ta, kuidas inimene suhestub iseenda, keskkonna ja kultuurilise taustaga. Lisaks huvitavad teda vanad fototehnikad ning eksperimenteerimine erinevate meetoditega, nagu tsüanotüüpia. Ta on lõpetanud Kõrgem Kunstikool Pallase fotograafia eriala (2025).

Näitus on avatud Seto Tsäimajas 4. maist kuni 2. augustini 2026.

Näituse raames ootab Lisette Sein 23. mail kl 11:00-15:00 ajavahemikus huvilisi Seto Tsäimajja, kus saab tutvuda tsüanotüüpia ehk raua-sinitrükk fotomenetlusprotsessiga. Trüki tulemuseks on sini-valge kujutis, kus taust jääb sinine ja kujutisele jäävad valged ääred.

Osalustasu on 10€ / in. Maksmine toimub kohapeal sularahas või ülekandega.

100 aastat setode perekonnanimesid

Näitus on avatud 16.05.2026 – 07.11.2026

Obinitsa Muuseumi kõrvalhoones on avatud näitus, mis uurib ja selgitab setode perekonnanimede saamise lugu. Vahur Aabramsi tekstid avavad põhjalikult seto nimesüsteemi, nii et külastaja saab suurepärase ülevaate setode eripärasest nimetraditsioonist enne ja pärast perenimede saamist 1921. aastal.

Näitusel olevalt suurelt Setomaa kaardilt leiab ülevaate kõikidest eestipärastest nimedest, mis Setomaal võetud on. Sealhulgas on eraldi esile tõstetud ka Setomaale ainuomased perekonnanimed, mida pole kuskil mujal Eestis võetud (Pius, Võhumõõk, Käokuld jt).

Näituse tekstid: Vahur Aabrams
Näituse koostajad: Ode Oras, Ivo Posti, Tiiu Kunst, Merily Marienhagen
Näituse kujundus: Maarja Meeru

Kaetud peaga naised

Värska Talumuuseumis saavad külastajad taas uudistada seto naise peakatete kultuuri tutvustavat näitust “Kaetud peaga naised“, mida täiendavad „Linikpääd linnukõsõ“ õppefilm ja ajaloolised peakatte museaalid.

Seto naiste ilusad ja väärikad riided on ikka imetluse objektiks olnud. Riided, ehted ja peakatted pole olnud ainult praktilised esemed või iluasjad, vaid need on andnud kogukonnaliikmetele teavet nende kandjate kohta.

Rõivad on näidanud, kas tüdruk on juba meheleminekueas, kas ta on noor abielunaine, vana naine või vanatüdruk. Seto naiste erinevatel peakatetel on olnud rituaalne ülesanne tõmmata piire erinevate seisuste ja igade vahele.

Silmatorkavaim ja ühtlasi igapäevaseim seto naiste peakatete hulgas on olnud abielunaise linik. Keeruliste pulmarituaalide käigus sai neiust naine, mis veel 20. sajandi alguses tähendas muuhulgas ka igavest ja igapäevast peakatmise kohustust.

Seto kultuuris on naiste pea katmist põhjendusi otsitud religioonist. Usuti, et Jumalaema on kandnud samasuguseid peakatteid ja riideid nagu seto naised.

Seto kultuur pole muidugi olnud ainus kultuur, kus oleks kästud naisel pea katta. Paljudel kristlastel on olnud see komme, samuti juutidel ja moslemitel. Lihtne oleks võõra kultuuri või religiooni kohta öelda, et näiteks naiste pea katmine on tava, mida ei peaks jätkama. Seto kultuuri puhul peetakse naiste pea katmist tänapäeval tavaliselt vanaks ja ilusaks tavaks.

Miks siis mosleminaiste peakatted tunduvad nii hirmutavad ja ohtlikud? Miks tahaksime „päästa“ mosleminaisi, aga mitte pearätikuga õigeusklikke või ilusate linikutega seto naisi? Mida tunnevad naised seto liniku või moslemi pearäti all? Mis eristab erinevate kultuuride pea katmise traditsioone tänapäeval?

Näituse koostajad: Andreas Kalkun ja Rebeka Põldsam

Näituse kujundus: Stuudio Stuudio

Keeletoimetamine: Inge Annom

Täname: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Seto Talumuuseum, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Rahva Muuseum, Andres Toodo

Üte talo näpotüü – Otsa Sirje ja tema pere käsitöö

Värska Talumuuseumi rõivaaidas on üleval hooajanäitus "Üte talo näpotüü", kuhu seekord on oma käsitöö teistele imetlemiseks toonud Otsa Sirje ja tema perekond.

"Üte talo näpotüü" näituste sari algas 2000. aastal. Näitused tutvustavad seto käsitöö traditsioone kandvate inimeste oma tarbeks ja rõõmuks tehtud erinevas tehnikas töid, mõnikord ka koolitöid, oma esivanemate ja laste töid.