Püsiekspositsioon

Seto mees.

Seto ühiskond on pikka aega püsinud patriarhaalse ja meestekesksena. Kohati valis isa veel 20. sajandi algul tütardele abikaasad. Võimuga kaasnes mehe vastutus pere käekäigu, heaolu ja prestiiži eest kogukonnas. Liigjoomist peeti häbistavaks. Seto meestel oli eriline side hobustega: nende eest hoolitseti rohkem, neid toideti teistest koduloomadest paremini. Hobust ei peetud pelgalt tööloomaks, ilus ja hästihoolitsetud hobune oli iga peremehe uhkus ja staatuse sümbol.

Seto mehe töö.

Majapidamisriistad valmistas seto mees ise, neid kasutas tihti mitu põlvkonda. Kõik maaharimistööd tegid mehed. Põllutöö kõrvalt tuli leida lisateenistust. Eestimaal käidi lina rabamas. Väikemaapidajad said lisatulu mitmesuguste kodus valmistatud esemete, peamiselt savipottide müügist. Nii mõnigi hakkas ise meistriks või rändkaupmeheks (potiseto). Lisaraha kulutati maa ostmiseks, hobuse ja põllutööriistade muretsemiseks.

Savipottide valmistamine.

Üks levinumaid külakäsitöid oli piirkonnas savinõude valmistamine. Tuntuim ja kõige kauem tegutsenud savipottide valmistamise keskus oli Saatserinna läheduses asuv Perdagu küla, kus töötas  seitse potivabrikut. Savinõud valmistati põhilisest kohalikust heast raskesti sulavast savist. Perdagu savipotte tuntakse  põhiliselt rohelise glasuuri järgi. Nõusid  turustati peamiselt laatadel ja kaltsukaupmeeste kaudu. Ühe kausi hind oli enamasti kaks kausitäit vilja. Meistrid ise oma toodangut tavaliselt ei müünud ega vahetanud seda  ka  kaltsude vastu. Kohalike meistrite poolt valmistatud savipotte ja -kausse viisid potisetod paljudesse Eestimaa nurkadesse.     

Seto naine.

Seto naise elu oli perekeskne - ta pidi hoidma korras kodu, toitma pere, hoolitsema kõigi koduloomade eest peale hobuse. Kõige tähtsamaks osa naise elus oli tütarde kasvatamine. Ema õpetas tütardele käsitööd, majandamisoskust ja eriti lauluoskust. Kohe pärast tütre sündi hakkas seto naine kaasavara koguma. Seto peres valitses alalhoidlik elulaad. Kodutööde kõrvalt tahtis seto naine enda ehtimiseks taskuraha teenida. Selleks käidi marju ja seeni korjamas. Nende müügist saadud raha eest osteti ehteid, vahel ilus siidirätt. Lisaraha kasutati ka kirikus küünalde ostmiseks, et  lahkunud vanemaid ja lähedasi mälestada.

Püha Suurkannataja Paraskeva ja päätnits

Setomaa elu on viimase saja aasta jooksul oluliselt muutunud, ehkki inimesed on ikka jäänud põhiolemuselt samaks ning elavad siinses kultuuri- ja looduskeskkonnas oma igapäevast elu. Säilinud on peamised setode etnilist identiteeti kujundavad komponendid: keel, rahvakultuur ja õigeusk. Sugulussidemed on setodele olulisemad kui kusagil mujal. Suhtlemine elavate ja surnutega kohalike kirikupühade ajal aitab  tunnetada selle  maa ja rahva erilisust.

Saatses on kaks Suurkannataja Paraskevale pühendatud kirikupüha: päätnitsapäev, viimane reede enne iljapäeva (iljapäev on alati 2. augustil) ja rämmanipäev 10. novembril.

Päätnitsapäev on Saatse ümbruse tähtsaim kirikupüha. Saatse piirkonna rahva jaoks on see suur elavate ja surnute kohtumise püha.